Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti rahva kõmulood tihtipeale riigiisade pihta käisid

Bibliofiil, kooli- ja kirjamees Jaan Roos peitis end pärast sõja lõppu aastaid vene julgeoleku eest, otsides varju tuttavate katuse all. Päevikus pani ta kirja kõik jutud, mida kuulis. 1947. aastal: „Viimaste päevade välisteated on meie kommunistlikud tegelased väga ärevusse ajanud nii Tartus kui mujal. H(ans) Kruus olevat juba mõnda aega morfinist ja joovat hirmsasti.“ Sama aasta juulis: „Kõnelesin mehega, kes eesti omariikluse lõpuaja Tallinna elu hästi tundis…Eluideaaliks oli muutunud jaht rahale. Tuttavad on J(ohan) Laidoneri tohutud sissetulekud, mida ta poolatarist naine välismaal mängupõrgutes maha mängis. Nii ei võinud see kaua kesta.“

Siberi kohta oli Roos kõrva taha pannud: „Enamik eesti naisi Siberis olevat väga alla käinud, eriti endised tõusiklikud ja kerget elu elavad naised. Nad pöörlevad mudas ja ajavat ringi kõige räpasemate venelaste ning hiinlastega.“