Tiit Kuresilma | Kaduvikku kadumisest

Sattus kätte kooliõpik aastast 1924 – Mihkel Kampmann, Eesti ajalugu. Raamat oli kolmas trükk, seega kirja pandud umbes sajand tagasi. Ajalugu oli üllatavalt sama, mis praegugi teada.

Aga keel oli kohati armsalt muistne, nagu lisatud lausekatkeistki näha võite: „Kui eestlased Läänemere maile asusid, leidsid nad sündsa põllupinna eest ja hakkasid seda harima. Endised kodumaa elanikud kivi- ja brongsiajast ei olnud selle tööga vist tegemist teinud. Karksi pool vähemalt elavad need gootlased vanapaganate nime all edasi. Koera raskest teenistuse ajast on meil praegu veel sõna penikoorem alles, mis koera päevaseks vedamiseks määratud teepikkust tähendanud. Suitsuauk oli ukse kohale seina jäetud ja kutsuti seda auku otspajaks. Padadele lükati öösel ja vahel päevalgi edasi tagasi liikuv pajalaud ette. Arvatavasti on paja läbi võõrastega, keda ei tahetud sisse lasta, ka kõneldud. Sellest siis sõna pajatama. Nädalapäevi oli alguses ainult neli. Naabrite röövkäikusid ei võidud tasumata jätta kui ei  tahetud nende tallatavaks saada. Maalinna kaitsti visalt ja vapralt. Vallidelt pilluti kive, teravate pulkadega täislöödud palke, keeba vett ja tulist tõrva. Emajõe äärt Virtsjärve ligidal nimetati Joentaganaks.“