Liivimaa unustatud võidupüha ehk Kuidas rüütlid koos eestlaste ja lätlastega Smolinos venelasi lõid

„Ordumeister Plettenberg jättis Pihkva piiramise katki ja läks oma käputäie meestega Smolino järve ääres vaenlasele vastu. Kerge vaevaga piirasid Vene väed ordo mehed ümber ja surmasivad hulga veorahvast. Siis aga seadis ordomeister ennast ise ratsaväe etteotsa, raius kolm korda vaenlastest läbi ja sundis mitmekümnevõrdse arvukama vaenlase põgenema. Metsik ratsanikkude heitlemine oli julge salga jalaväest ja voorist nii kaugele ära viinud, et need lahingi arvasivad kadunud olevat. Kui ratsamehed viimaks tagasi jõudsivad, olivad nad üleni tolmuga ja verega kaetud, et neid enam ära ei tuntud,“ kirjutab soome ajaloolane K. O. Lindeqvist 1903. aastal oma „Üleüldises ajaloos“.

Tallinna kaupmeheperest pärit Riia peapiiskop (Michael) Hildebrand, kes ise lahingus vasakut tiiba juhtis, nimetas lahingujärgse ristiülendamispäeva (14. september 1502.) igavesest ajast igavesti Liivimaa võidupühaks, mida peeti truult Vana-Liivimaa lõpuni.