JÄÄB IGAVESEKS SALADUSEKS: mis meelitas Sulev Luike tihnikusse, kust tagasiteed enam polnud?

Mis vägi Sulev Luike 25 aastat tagasi pärast menukat suveetendust „Kolm musketäri" Linnateatri lavaaugus, kus ta kardinal Richelieu'd kehastas, kodunt uuesti Kadrioru öösse kiskus? Kas looduslähedane Luik läks lihtsalt pärast vihmasagarat suveööd nautima, nagu uskus Luige kolleeg Kaie Mihkelson Õhtulehes viisteist aastat tagasi? Või astus ta pärast lemmikpoeedi Juhan Liivi luuletuste lugemist õue pead tuulutama ja mõtteid koguma? Sest peagi pidi ta koos režissöör Jüri Sillartiga hakkama Liivist filmi väntama. Need küsimused ei saa vist iial vastust.

Kui paljudele, või õigem oleks vist öelda – kui vähestele näitlejatele kuskil sisemuses peituva ürgse ande kõrval on otsekohe naeratanud õnn või võimalus või juhus, et juba esimene teatritöö kutselise näitlejana kutselises teatris on andnud selge põhjuse rääkida näitleja tähelennust.