Frieda Sangernebo: ühe iseseisva naise elu möödus eestluse eest võideldes

On 1897. aasta kuumav suvi Tartus, kui käsitööliste seltsi suveetendusi imetlenud trükiladuja Karl Jungholz sõbrad kokku kutsub ja ütleb: kive sikutanud ja maadelnud oleme juba oma keha ja vaimu arendamise seltsis küllalt, aeg on vaimuga tegeleda. Alustada teatritegemist. Mitte, et see mõte kohe hurraaga vastu võeti, aga kultuurhuvilise kunsttisleri Märt Sangernebo suures tagaõues Aleksandri tänavas tehakse sügisel ometi algust. Esinäitlejaks 19aastane tisleriõpilane Konrad Mägi, kivitõstmisest musklis lühikest kasvu poiss. Luulet loetaksegi vaheldumisi jõu- ja ilunumbritega. Kadedad ütlesid pärast, et vaatamas olid vaid noorukite sõbrad ja neist kuus aastat noorem aiaomaniku tütar.

Aiaomaniku tütre nimi oli Frieda Sangernebo. Kui ta hiljem juba Puškini tütarlaste gümnaasiumis õppis Jaan Tõnissoni lahmimisest provotseeritud pruunseelikute ajal, kirjutas Friedast kooliõde Ella Murrik (Hella Wuolijoki): „Ta oli vist mustlase verd. Friedal oli must lokkis juus, sügavad sametsilmad ja iseteadlik suu ning oma ea kohta haruldaselt lopsakas, ent veetlev figuur. Tal oli silmatorkav temperament ja ma kujutlesin teda suure võrgutajana. Et meil tollal Tartus oli moes iseloomu kasvatamine, ei rääkinud Frieda sellel põhjusel paar kuud sõnagi. Ta jäi oma otsusele kindlaks hoolimata isalt saadud nahatäiest, mingeist koolipoolsetest karistustest ja ähvardustest ei teinud ta väljagi. Klassis vastas ta kõigile küsimustele sõnakuulelikult, kuid ainult kirjalikult. Lõpuks jätsid õpetajad ta rahule.“