Toomas Alatalu | Monumentidest agressoririigi naabruses
Kaugemalt alustades vallandas esimese maailmasõja Saksa, Vene, Austria-Ungari, Türgi, Prantsuse ja Briti impeeriumite võitlus Balkanimaade kontrollimise nimel. Teise maailmasõja eel suutsid Saksa ja Vene totalitaarsed režiimid demokraatlike suurvõimude silme all omavahel ära jagada Ida- Euroopa, ent läksid tülli ja puhkenud sõja võitsid nii demokraatiad kui ka totalitaarne punaimpeerium. Järgnenud kümnenditel on lõputult räägitud kõigi riikide väidetavast võrdsusest, ent vallutussõdade pealinnaks jäänud Moskva tegi mullu detsembris ikkagi üksnes USA-le ettepaneku Kagu-Euroopa uueks ümberjagamiseks. Äsjaste Istanbuli kokkulepete puhul räägitakse jälle kokku imeasju varjamaks peamist – Vene ja Türgi jäänukimpeeriumid tegid järjekordse kokkulepe nendevahelise ja kaitsesõda pidava Ukraina kohta. Seda ÜRO, USA ja Euroopa Liidu silme all. Tänu viimastele kutsuti laua taha korraks ka Ukraina teisejärgulisele paberile allkirja andma.
Tuleb leppida – maailmas vohab jälle suurriikide diktaat ja häda kõigile vahepealsetele ehk piiririikidele. Sa võid olla kui tugev ja vapper iganes, ent kui vaat et sünnilt agressor saab XXI sajandil arvestada teiste suurte jäämisega pealtvaatajateks, siis pidasid isegi Soome ja Rootsi ainuõigeks ühiskatuse alla pääsemist! Mis teha, kui praegu antakse relvaabigi tingimusel, et sõdi vaid oma territooriumil ja lepi sellega, et meie, suured jätkame suhtlust ja äri agressoriga!