Siiri Laidla | Need vanad armastuskirjad

Arvan, et ma pole ainus, kes vanade kirjade, fotode, õnnitluskaartidega kimpus olnud. Mida nendega ette võtta? Siis, kui adressaat on vikerkaare taha haihtunud? Ja tal pole oma maisest kirjavaramust ega pildikogust enam sooja ega külma?

Harva piirdub see foto- ja kirjakogu üksnes meile endile saadetuga. Siin on asi lihtne: mõnel vihmasel päeval võtame need albumid ja fotokarbid ette, kraamime kapisahtlitest ka vanad kirjad ja kaardid välja ning otsustame, mida võtta, mida jätta. Mis vähegi väärtuslik, see alles hoida. Teised mingu igaviku teed. Moodsal ajal saab neid ka arvutisse skaneerida. Ei olegi vist tähtis, kuidas see paberikuhi lõpu leiab – prügimäel kilekoti sisse peidetuna, kodutalu õunapuu alla maha maetuna või tuleleekides. Või siiski on? Mõni meist hoiab iga paberitükki alles, teine aga soovib, et oleks nö puhas plats.