Rasmus Kattai | Tasuta või tasuda?
Kas kalli energia ja toidu vastu peaks(id) valitsus(ed) võitlema hindade reguleerimisega või tuleks toetada abivajajaid? IMF soovitab: vaba turu hinnasignaalide moonutamist tuleks vältida, kuna see surmab motivatsiooni kallimaks läinud kaupa efektiivsemalt/kokkuhoidlikumalt tarbida. Ühtlasi näitab ka varasem kogemus tervest maailmast, et riiklik sekkumine hindadesse ei vähenda pikas plaanis elukalliduse tõusu (IMFil on sellistes küsimustes väga hea ülevaade). Seega, eelistada tuleks kehvemal järjel olijate toetamist. Esmapilgul tundub selline soovitus üsnagi resoluutne, liiatigi, paljud riigid on juba hindadesse sekkumise teed läinud, sh ka Eesti.
Soovituse iva tuleb otsida sellest, et kui riik mingi toote hinnakasvu ohjamiseks osa sellest ise katab (sest erasektori tootja tahab ikka enda küsitavat hinda saada), siis see tuleb tänase ja/või homse maksumaksja taskust. Sisuliselt pakub riik sel juhul elanikele järelmaksu, aga kinni tuleb see vahe varem või hiljem ikkagi maksta – turuhind jõuab vääramatult tarbijateni, kuigi viivitusega ja võib-olla ringiga, teiste kaupade-teenuste või maksude näol. Kui riik garanteerib elanikele midagi soodsamalt või suisa tasuta, siis see ei tähenda sugugi, et kauba tegelik hind ja kulu ühiskonnale on see, mis hinnalipikul kirjas. Nii nagu ka nö tasuta transpordi puhul maksame endiselt bussijuhtidele nende palgad ja tasume kütuse eest, maksmine käib lihtsalt teisest taskust ja läbipaistmatumalt.