Eesti esimene katastroofifilm: „Kuule, ma panen praami põlema!“

Mürtsaki! Režissöör Kaljo Kiisk on vaevalt saanud veoautot lükanud näitlejaile ruuporisse hüüda „Palun natukene lähemale, no palun na-aatukene lähemale!“, kui kobakas masin prantsatab praamilt merre. Üldse mitte ettenähtud ajal. „Keskpäevase praami“ lavastaja on marus. „Ega tulnud kolm päeva võtteplatsile – ta oli nii maruvihane!“ on näitlejanna Ada Lundver hiljem kõnelnud. „Ja ma saan temast aru – eks läks seal lausa paargi autot merre asja ees teist taga.“

Tõsi, ka autode kogemata merre lükkamises polnud kübetki draamat. Filmimees Raimund Felt mainib ETV saates „Kommentaare Eesti filmile: „Keskpäevane praam““, et tavaliselt oli võtteproovide aegu auto taga tross, mis piiraks ning auto vette ei kukuks: „Ühe proovi ajal unustati see tross panemata.“ Pärast tõsteti merre kadunud masin autokraanaga üles, tehti sellele remont ning see läks uuesti filmimisele. Tõtt-öelda sai autokraana sel suvel kõvasti tööd uhada. Samuti ka Virtsu sadama laevapoisid, kes neid romusid vastu järgmist võtet värviga üle võõpasid. Viimne kui üks üle parda lükatud masin oli tegelikult pesueht vanaraud.