Jaanus Järs | Kriisiaja paradoksid 3. osa | Vaktsiinivastane süstib end salaja

Paradoks on olukord, kui kaks vastukäivat väidet on korraga tõesed või näivad tõesed. Kaks aastat möllanud viirusekriis tõstis meie pilgu ette mitmesuguseid paradoksaalseid olukordi. Mõnega neist harjusime, mõni tekkis, lahenes ja kadus.

Vaktsineerimise paradoks. Pool aastat pärast pandeemia väljakuulutamist triumfeeris teadus koroonavaktsiinide turuletoomisega. Inimkatsed ja kontoriformaalsused läbiti kiirkorras. Euroopa Ravimiamet kinnitas ühe, teise ja kolmandagi vaktsiini kasutamise. Kõige rohkem räägiti Astra Zenecast, millega seostati mõne terve noorema inimese äkksurm hoolimata sellest, et selle kasutamine oli Euroopa Liidust lahkunud Suurbritannia edulugu. Raske vaktsineerimiskahju tõenäosus 1 miljonist, fataalse haiglajuhtumi tõenäosus protsendi ringis. Vaktsiin AZ sai külge häbimärgi ja jäi lõpuks riiulitele seisma. Sarnase adenoviiruse tehnoloogiaga on Venemaa vaktsiin Sputnik, mille müügikampaania võis sisaldada ka infooperatsiooni. Narvakad tahtsid Sputnikut. Ometi vaktsineeris vene diplomaat end paradoksaalselt Narvas Pfizeriga, mitte Peterburis Sputnikuga.