PUNASÕDURID, TANKID JA LENINID: Euroopas on punamonumente kõrvaldatud kolmes laines
Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas on tõstatanud Kesk- ja Ida-Euroopas taas küsimusi punamonumentide koha üle vabas ühiskonnas. Kui Nõukogude Liidu lagunemine andis kommunistliku ikke all kannatanud rahvastele võimaluse rõhuvatest sümbolitest vabaneda, jäid paljud sambad ja kujud siiski püsima. Mõned neist muutusid iseseisvunud riikides venemeelse vastuhaku sümboliks. Nüüd on aga Euroopas puhkenud punamonumentide kõrvaldamise kolmas laine.
Venelaste monumendipropaganda algas juba sisuliselt kohe pärast kommunistide võimuletulekut. 1918. aasta aprillis allkirjastas Vladimir Lenin määruse, mille kohaselt muutus monumentaalkunst kommunistlike ideede propageerimisel oluliseks vahendiks. Kõikjale püstitati sotsialistliku revolutsiooni juhte kujutavaid taieseid – seda tehti kiiruga, mistõttu olid paljud skulptuurid üsnagi koletuslikud. 1924. aastal Lenin suri, ent tema algatatud monumendimaania ei taandunud. Uue hoo sai see sisse pärast II maailmasõda, mille järel üritati mälestusmärkidega propageerida Nõukogude Liidu võitu ja Punaarmee sõdurite vaprust. Paljude riikide ja rahvaste jaoks võrdusid need monumendid siiski kommunistide sooritatud õudustega.
Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas on tõstatanud Kesk- ja Ida-Euroopas taas küsimusi punamonumentide koha üle vabas ühiskonnas. Kui Nõukogude Liidu lagunemine andis kommunistliku ikke all kannatanud rahvastele võimaluse rõhuvatest sümbolitest vabaneda, jäid paljud sambad ja kujud siiski püsima. Mõned neist muutusid iseseisvunud riikides venemeelse vastuhaku sümboliks. Nüüd on aga Euroopas puhkenud punamonumentide kõrvaldamise kolmas laine.
Venelaste monumendipropaganda algas juba sisuliselt kohe pärast kommunistide võimuletulekut. 1918. aasta aprillis allkirjastas Vladimir Lenin määruse, mille kohaselt muutus monumentaalkunst kommunistlike ideede propageerimisel oluliseks vahendiks. Kõikjale püstitati sotsialistliku revolutsiooni juhte kujutavaid taieseid – seda tehti kiiruga, mistõttu olid paljud skulptuurid üsnagi koletuslikud. 1924. aastal Lenin suri, ent tema algatatud monumendimaania ei taandunud. Uue hoo sai see sisse pärast II maailmasõda, mille järel üritati mälestusmärkidega propageerida Nõukogude Liidu võitu ja Punaarmee sõdurite vaprust. Paljude riikide ja rahvaste jaoks võrdusid need monumendid siiski kommunistide sooritatud õudustega.