Heimar Lenk | Käed eemale ühistulisest ausast rahast! 

Hiljuti ilmunud lugu 17 miljonist eurost, mis Eesti Arengu hoiu-laenuühistus kaduma läks, viib mõtted eestlaste ühistegevusele laiemalt. Nimetatud rahaasutuse puhul me ühistulisest tegevusest rääkida ei saa. Sulid lihtsalt kasutasid seadusega antud võimalust ausatelt pensionäridelt nende elutöö eest teenitud raha kokku kraapida ja siis oma taskusse pista. Loodame, et õiguskaitse tegutseb kiirelt ja häbematud vargad ühiskonnast mõneks ajaks isoleeritakse.

Kuid  lihtsameelsed, kes selliseid sulisid usuvad ja nuumavad, jäävad alles. Kuidas neid aidata? Andsid nad ju kummipaelaga kokku tõmmatud rahapaki varastele ära vabatahtlikult. Ilma et oleks ühistulise tegevuse peale mõelnud. Oleks nad seda teinud ja õige ühistu valinud, poleks nüüd traagilist lõppu. Oma aus raha jäänuks alles ja oleks veel mõne tuhande võrra ka juurde kasvanud. Hoiu-laenuühistuid (HLÜ) on Eestis veerandsada. Enamik vaid mõne aasta vanused. Kuid seitse neist töötavad juba kolmandat aastakümmet ja kuuluvad ka hoiu-laenuühistute liitu. Nendeks on Tartu, Kehtna, Kambja, Põlvamaa, Leie, Maaelu Edendamise ja Saaremaa hoiu-laenuühistud. Näiteks Põlvamaa oma töötab edukalt aastast 2001. Liikmeskond on üle kaheksasaja, suurem kui kohalik kaubanduskooperatiiv. Jätkab edukalt samas majas asunud eestiaegse Põlva ühispanga traditsioone. Kuni 1940. aastani tegutsesid siinkandis veel Räpina, Veriora, Kanepi, Kõlleste ja Valgjärve rahaühistud. Kokku töötas tol ajal Eestis tervelt 434 laenuhoiukassat. Kogu pangandusturust kuulus ühistulistele rahaasutustele 52%.