Iga inimene on loov, tuleb vaid endasse uskuda

Viiendal septembril sean sammud lasteaeda, oma kolmeaastasele järele. Rühmas tähistatakse ühe väikese poisi sünnipäeva. Lapsed on ringis sünnipäevalapse ümber, kõik üksteisel käest kinni. Kõnnivad mornide nägudega ümber tema. Sünnipäevalaps nutab ahastuses ringi keskel. Kui mõni laps astub „joonelt kõrvale“, kutsub õpetaja ta korrale.

Taolises „nüüd kõik ringi, number ühe ajal teeme plaksu, siis seisame vagusi ja lõpuks hüppame kolm korda“ dresseerimises ei ole lapse jaoks mitte grammigi loovust ega mängulisust. Pigem tekib mõttemall „kes allub, on tubli“, kes on loov ning soovib „igavat ja staatilist ringiskõndimist“ enda moodi täiendada, tembeldatakse korrarikkujaks. Ausse tõuseb kuuletumine ja julgedes „omamoodi teha“, võidakse saada traumaatiline kogemus.