KÕIKE MUUD KUI VENEMAALE TAGASI! Viisakeelu ohvrist tudeng küsib: „Miks siin võivad elada need, kes loodavad, et Putin ründab järgmisena Eestit, aga mind tahetakse välja saata?“

„Ma ei taha mitte mingil juhul tagasi minna,“ tõdevad üksmeelselt Venemaalt pärit noored, kes on enne Ukraina sõda Eestisse kolinud. Alyssa leidis Eestis armastuse ja võimaluse inimesi aidata. Daniil tunneb, et Eestist võib saada tema kodu. Polina leidis siin toetava kogukonna ja uurimissuuna, mis teda köidab. Kolm noort, kes on kiirelt Eesti ühiskonda lõimunud, on aga endi meelehärmiks sunnitud siit lahkuma. Kahe kuu, poole aasta või kahe aasta pärast.

Pihkvast pärit Daniil Martikainen-Jarlukovski õpib Tartu ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal esimesel kursusel. Ta kolis Eestisse mullu novembris, astus ülikooli, leidis tööd ja sõpru. Venemaalt siia kolinud noormees sai eesti keele selgeks ühe aastaga. Ta teatab Õhtulehe reporterile kohe, et soovib rääkida just riigikeeles. „Ma tahan pigem eesti keelt harjutada, mulle meeldib eesti keeles rääkida,“ ütleb ta. Kusjuures keelekursustel ta ei käinudki, vaid õppis iseseisvalt mobiilirakenduse abil: „Mul ei olnud raha, et kursustele minna. Teadsin, et õppimiseks pean keelt oskama, nii et muud valikut ei olnud. Lugesin Eesti ajaloo õpikuid ja kunstiajaloo raamatuid.“