Tarmo Urb: „Mul oli teada kuupäev, millal mind maha lüüakse.“

1988. aasta sügise hakul läks vendade Urbide jalgealune Eestis väga tuliseks. Üks KGB ohvitseridest hoiatas Tarmot, et oktoobris kavatsetakse ta arreteerida ja pannakse seekord erihullumajja, kust paljud ei tule enam elusalt välja. „Sinna viidi poliitilist kaadrit, akadeemikuid, kindraleid, poeete ja kunstnikke. Kahe nädala pärast inimene enam oma nime ei teadnud. Elektrišokid keerati põhja, insuliinid pandi põhja, inimese ajurakud hävitati ära,“ kirjeldab Tarmo, kuidas ta elu võinuks halvemal juhul minna. Ent taeva tahtel ja üle noatera õnnestus Urbidel viimasel hetkel Soome põgeneda.

Kui Tarmoga sünnipäevaintervjuud kokku lepime, tekib küsimus, kuhu fookus panna. Sest Tarmol, teadagi, oleks rääkida väga, väga palju. Et ta on oma tööst teadmamehe ja tervendajana – või nagu ta ise ütleb, energeetilise torumehena – viimasel ajal päris palju kõnelnud, samuti sügavast sõprusest indiaanlastega, siis otsustame, et räägime laulust „Moosi ja teed“. Teate küll seda laulu, mille refrään hakkab kummitama: „Moosi, moosi, moosi ja teed...“