Taavi Libe | Põlvkondade konfliktist „Kalevi“ näitel

Eestis juhtub harva, kui loomevallas üllitatakse midagi, mida tabab üleüldine kiidulaul ja vaimustus. Ikka on kellelgi kobiseda, et ühe nurga pealt on liiga kõver või teisest küljest liiga ümmargune. Või siis juhul, kui kõrgelt haritud kriitikud laulavad hosiannat, pole sugugi haruldane, et publik kehitab haigutades õlgu. Üks haruldastest täistabamustest tundub olevat mängufilm „Kalev“, mida käisin mõne päeva jooksul vaatamas lausa kaks korda.

Esimese vaatamise järel puges hinge kahtlus, et äkki on minu eufooria kantud asjaolust, et olen läbi ja lõhki spordifänn. Selle hüpoteesi testimiseks tarisin paar päeva hiljem kinno oma abikaasa, kes suudab jäsemekasutuse põhjal vahet teha korv- ja jalgpallimängul, aga kui lisada võrrandisse võrk- või veel hullem käsipall, siis läheb tal terminoloogia lootusetult sassi. Aga temagi tuli kinosaalist säravate silmadega välja ning kiitis nii kunstilist kui tehnilist teostust.