Taavi Libe | Poliitikutel on lootusetult sassis terminid „tohib“ ja „peab“

Sügise alguses helises mu telefon ning kõnele vastates kuulsin erakordselt malbe ja maheda häälega prouat, kes kurtis mulle, et on kohtu poolt määratud eestkoste alla ning seetõttu ei saa oma isikliku raha üle teha otsuseid. Või noh, tegelikult saab aga ainult kümne euro ulatuses päevas. Selles kõnes polnud midagi ebatavalist. Usun, et Eestis on hulganisti ajakirjanikke ja toimetusi, kes saavad kõnesid eestkostealustelt, kinnipidamisasutustest või psühhiaatriakliinikutest. Minule isiklikult teevad sellised kõned aeg-ajalt lausa rõõmu, sest näitavad, et ka piiratud vabadustega asutustes antakse siiski piisavalt palju vabadust, et inimene saab soovi korral kontakteeruda nö välismaailmaga ning oma mure ära kurta.

Mainitud kõne puhul tabas mind aga ebameeldiv üllatus. Kuna proua tutvustas end viisakalt nimepidi, siis sisestasin selle juba vestluse ajal interneti otsingumootorisse ja avastasin, et ta kandideeris mullu Tartus ühe parlamendierakonna nimekirjas linna volikokku. Avastus pani mu korralikult kukalt kratsima. Teoorias oleks võinud tekkida olukord, kus inimene, kellele on kohtulikult määratud õigus oma isiklike finantstehingute osas langetada aastas maksimaalselt otsuseid 3650 euro ulatuses, hääletab volikogu liikmena Eesti suuruses teise linna eelarve üle, mille maht 2022. aastal on üle 212 miljoni euro.