Tõnis Mägi: „Riho Sibula täht ei kustu kunagi…“

„Mul olid päris rasked kaks aastat ja kui seda lugu kuulsin, olin südamepõhjani heldinud,“ tunnistas muusik Riho Sibul Vikerraadio saates „Heli nälg“. Nädal enne oma surma. Lugu, mis Sibulat liigutas, oli Aivar Oja kirjutatud „Elage kaua“. „Teilt palun, elage kaua, mul on väga teid vaja! Ärge jätke mind maha, teilt palun, elage veel!“ paluvad selle loo refrääni kaks viimast fraasi. Kahjuks jäi Sibulal see Oja laulus kõlanud palve täitmata. Surm tuli ja viis kaasa.

Möödunud pühapäeval, kui Sibula sõbrad Sven Grünberg ja Aare Põder tema koju sisenesid, lootsid nad eest leida hoopis teistsugust vaatepilti, kui nägid. Elusat ja tervet sõpra. Kasvõi diivanil pikutavana ja napsisena, ent mitte surnuna. „Seal tema vaeseke lebas,“ ütleb Grünberg nukralt. „Ma ei ole elus kunagi ühtegi inimest surnuna leidnud, aga Riho ma leidsin.“