Jan Uuspõld: kõik me koosneme juba lapsepõlvest saadud traumadest ja mälestustest

„Kui oled ikkagi mingi käki kokku keeranud, on mõnes mõttes lihtsam öelda, et jah, mina tegin,“ mõtiskleb Jan Uuspõld oma elukogemuse najal Normani mitmetahulise, omadega puntras oleva tegelaskuju üle, keda ta kehastab Endla teatris lavale tulnud tükis „Norman Vallutaja“.

Nõmmel asuvasse kohvikusse Kius, kus kokku saame, on Jan Uuspõllul kodust jalutuskäigu pikkune tee. Pole vaja palitutki selga panna. Ta nimetab end põliseks nõmmelaseks. Nii ema kui ka isa kaudu on ta Nõmmega seotud juba neljandat põlve. Kõige rohkem meeldib talle vabal ajal olla kodus, aga vahel, kui tuleb tahtmine inimestega suhelda, seab ta sammud Nõmme turule ja ajab seal müüjatega juttu. Nüüd viib tee Jan Uuspõldu sageli ka Pärnusse, kus Endla teatris jõudis lavale inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud näidend „Norman Vallutaja“, milles tal on mängida peaosa. Kas publik saab naerda? Jah. Kas oma eluga puntras olevad tegelased tekitavad vaatajas äratundmise? Jah. Jan Uuspõld on seda meelt, et nali on naljakas vaid siis, kui see hinge puudutab. Sellele aitab kaasa, kui näitleja paneb rolli sisse ka oma elu slepi.