Urmas Viilma | Näärid, jõulukatastroof või Jumala Poeg

Minul, nagu paljudel teistelgi olid lapsepõlves näärid. Mäletan, et lasteaias käis sinise mantliga näärivana. Püüdsin meenutada, mida meile räägiti selle tegelase kohta, kust ta tuli, miks ta tuli, kuid ei suutnud peale põhjanaba, jää ja lume midagi meenutada. Näärivana kutsuti kodus jõuluvanaks. Mantel oli kodus tal punane. Kingitusi tõi ta ikka näärivana kombel. Laulud ja luuletused olid kodus samuti samad, mis lasteaias ja koolis õpitud. Vähemalt lastel. Vanemad lugesid vahel ka muid salme, mõned rohkem pidulikke ja pühalikke, teised vemmalvärsilikke.

Ainult linnavanaema juures käies oli kõik pisut teistmoodi. Minu emapoolne vanema Ilse, kes oli oma liigestega väga haige ja kunagi kodust väljas ei käinud, rääkis midagi jõuludest ja sellest, kuidas ta vanasti, kui veel jalad kandsid, käis jõulude ajal kirikus. Ka näärivanast ei rääkinud vanaema kunagi – ikka jõuluvana oli. Ka laulud, mida ta laulis olid pisut erinevad neist, mida lasteaias või algkoolis olin aktustel kuulnud. Nendes oli juttu ikka lumest ja kuusepuust, kuid oli ka midagi kirikust, Maarjast ja lapsukesest, kes kuskil sündis. Kui vanaema neid laule laulma hakkas, selgus, et ka minu ema teadis neid laule, sest ta laulis kaasa. Kodus ma ei mäleta, et ta oleks neid laulnud, vanaema juures aga küll. Üks kõige erilisemaid laule, mida tundus, et kõik vanaema juures käies oskasid, oli „Püha öö“. Seda lauldi alati erilise hardusega nõnda, et vanaemal hakkasid pisarad mööda palgeid voolama. Miks, ei saanud mina algkoolilapsena päris hästi aru.