Ene Pajula | Kui tagasi vaatad, näed ainult seal head,

 laulis kord Vello Orumets. Küllap lugeja on juba märganud, et mammi peas kumiseb alailma mõni vana laul. Seekord siis selline, sest aastavahetus panebki möödunud aastale tagasi vaatama. Ega mammi saa salata, et kõigi nende jamade tagant, mida paar möödunud aastat meile kaasa tõid ja mis kõik tipnesid erakordselt julma sõjaga, on keeruline ainult head näha. Aga midagi ikka! Alustades sellest, et oleme olnud Ukraina ja ukrainlaste abistamises nii ühel meelel.

Viimati olid eestlased ühel meelel vist laulva revolutsiooni ajal, kuigi ka siis oli neid, kes pidasid tollaseid vaimustunud öölaulupidusid tarbetuks sekeldamiseks ega pidanud vajalikuks neist osa võtta. Mammi ei hakka nimetama, sest kõik teavad neid niikuinii. Tõsi, praegu pole majanduslikult just kõige kergem aeg, ometi pole me kunagi elanud nii hästi kui praegu, mõeldes kasvõi sellele, kui raske on leida lähedastele jõulukinki. Mitte kellelgi pole millestki puudust ja mõttetul nännil pole ju ka mingit mõtet. Aga kinkida ikkagi tahaks. Keeruline.