Ilo Saar | Poliitiline tellimus ja annetustalgud

Kuidas on võimalik, et me rahvana saadame Annabeli Ameerikasse ja toome Tõnu tagasi Mehhikost ning leiame igal jõuluajal imelisi summasid riigi poolt põlatud abivajajatele, püsiannetame vähiravifondi ning harvikhaigustega laste abistamiseks? Isegi haigetele kassidele ja kodututele koertele. 

Aga iga paari aasta takka upitame kohalikku või riiklikusse pukki ikka neid nägusid, kes valivad Terviseameti majale ehitaja vähempakkumise ning Haridus- ja noorteameti juhi rohkemnõudmise tingimustel? Ja peame mõistlikuks rahastada heldepalgaliste meeste ostetud naiste aluspesu ja jooke autosse, lausa briljantse käepigistusega laseme lahkuda bussipargi tšinovnikul, kuid lasteaiaõpetajad võiks töötada õhinapõhiselt ning päästjatel olla missioonitunne. Ja nii aastaid! Enne iga valimistsüklit laseme end justkui ära tinistada, sest pidulikul valimispäeval on argipäeval aina süvenevad hädad korraga unustatud. Palgavaesus,  alkoholism, lähisuhtevägivald, üksikvanemlus ja hoolduskoormus. Täiesti unustatud!