MAIRE AUNASTE: mida kurjem maailm, seda olulisem on kogukond, kes hoidab teadmist, et elul on tulevikku
Mida hullumeelsem ja ebakindlam on maailm meie ümber, seda rohkem tahab inimene kuhugi kuuluda. Perekond muidugi, aga ka see pole igavene. Kui mõtlen oma aastalõppude peale, siis kõige säravamalt on meelde jäänud need aastad, kus tänu lapseeale või meie pere kasinatele võimalustele polnud mingit kingituste-maaniat. Rääkimata reklaamidest, mis võtavad juba kuu enne jõule ära igasuguse isu pidu üldse pidada.
Kehvakeste 60ndate kodused aastalõpupeod olid täis ootust ilma igasuguste saamissoovideta! Kõige tähtsam oli, et kas kõik, kes perekonda kuulusid, ikka tulevad… Sinna kuulusid ka tädi ja tädimees, nende tütar ja oligi kõik! Kuusk, selle ehtimine ja ema tehtud imeline ahjupraad oli see, mida meie, lapsed, ootasime…
Mäletan, kui olin juba kusagil teismeliseea alguses, oli mulle ühel vana-aasta õhtul eriliselt tähtis, et saaks vanematele midagi kinkida. Kuidagi olin taskupõhja kogunud ühe rubla ja sellega jooksin veel enne, kui seapraad verivorstidega valmis hakkasid saama, Tammelinnast Kastani tänavale poodi, et pika järjekorra ära seisnuna osta üks väike šokolaad ja pisut suurem lõhnav seep. Andmisrõõm oli tohutult suur ja tähtis!