MAIRE AUNASTE: kuna teles on nüüd vana-aasta-õhtu salvestatud, ei tunne vaataja ennast kaasatuna

Viimane kord, kus minu mäletamist mööda Eesti Televisiooni aastalõpuprogrammi ei kirutud, oli 1960ndate aastate lõpus. Enamus eestlasi olid televiisori soetanud alles mõni aasta varem ja kõik see, mis tillukestest hallinäolistest kastikestest välja paistis tegi ainult rõõmu! Ma ei mäleta oma Tartu kodust mitte ühtegi televisiooni kritiseerivat piuksu – ilmetu kast elutoas kapi peal oli nagu kontvõõras, kes üleöö iga pere parimaks sõbraks sai.

Siis, kui „Horoskoobi“ ja Valdo Pandi ajad läbi said, hakkas vingumine pihta: miks Jaak Joalal on juuksed pikad ja miks enam selliseid saateid ei tehta nagu Rein Karemäe või Moidela Tõnisson omal ajal tegid.

Õnneks polnud sel ajal sotsiaalmeediat, nii-et etteheited trükiti ära ainult kas Rahva või Noorte Hääles ning noor põlvkond ei viitsinud taolist kriitikat isegi lugeda. Mäletan, et umbes 16aastasena televiisorit vaadates mõtlesin, et kui mina oleksin suur ja tark, siis tahaksin ka Eesti Televisioonis aastalõpu saates osaleda. Tartus polnud keegi muud televisiooni peale ETVnäinudki ning igasugused etteheited saadetele või saatejuhtidele tundusid erakordselt sobimatud. Mida seal oligi ette heita, kui ekraanil särasid sellised diktorid ja saatejuhid nagu Ruth Peramets, Ivi Kreen, Alice Talvik ja muidugi Mati… Paremaks polnud võimalik minnagi!