TEATRIARVUSTUS | „Elleni sekund“ – võib ennustada, et see tükk jääb aastateks kättesaamatuks, väljamüüduks, nobedate näppude vooruks
Elulooliste näidendite voog jätkub, ka naissoost kultuuritegelaste teemadel: „Ada“ ja „Lilli“ järel on meil nüüd „Elleni sekund“, Ott Kiluski kirjutatud ja Kaili Viidase lavastatud lugu naisest, kelle loominguga on kasvanud põlvkonnad eesti lapsi.
Näidendi tegevus toimub ühe keskpäevase unesuigatuse jooksul, umbes Ellen Niidu elujoone keskel, aastal 1972. Kuidas ta selle unesekundi jooksul lisaks minevikule ka tulevikusketše unes näeb, see ei peagi loogikale alluma väga lihtsal põhjusel: sest see on mäng, uljas mäng!
„Elleni sekundi“ lähteülesanne on lihtne – näidendis toimub Ellen Niidu intervjuudest ja ta lähikondsete meenutustest võetud dokumentaalsete mäluhetkede läbi mängimine. Hariv-huvitav on see nagunii, aga mängu ilu tekib nende mälusketšide vahele ehitatud sildadest ning mälu ja loomingu vahelistest vihjetest. Millise kuulsa laulu inspireeris näiteks purjus rongijuht? Või näiteks istuvad Tartu toonase kirjanike maja laua taga kurjad kriitikud, kes ühe vahelause tõttu muutuvad „Alice Imedemaal“ tegelasteks. Erni Hiirest saab Unihiir! Kõik tegelased peale Ellen Niidu (Marika Barabantštšikova) ning Jaan Krossi (Tiit Palu) on pidevas rollimängus (minu poolest võiks Piret Laurimaa, Hannes Kaljujärve, Karol Kuntseli, Robert Annuse ja Veiko Porkaneni vahel loosi võtta, kellele jaguks parima kõrvalosatäitja aastapreemia). Stseenid vahelduvad hoogsalt ja ühtäkki ongi ring täis, lapsest on saanud ratastoolis istuja, kes ütleb: „On kõik suremisega hakkama saanud, saame meie ka...“