Kultuurkapitali aastapreemia laureaadist valguskunstnik Priidu Adlas: glamuur on mulle võõras, ma ei käi ka esietendustel laval kummardamas

Aigi Viira, 4. veebruar 2025

Kes on need helge naeratusega kuradikesed, kes valguskunstnik Priidu Adlase (40) õlal istuvad, kui töö mõne lavastuse valguskujundusega rassib? On neiks tema teatrijuhist vanaisa Kaarel Ird ja lavastajast vanaema Epp Kaidu või tema näitlejaist vanemad Kais Adlas ja Raivo Adlas? Priidu usub, et üks neljast on aeg-ajalt tema õlal tõesti kohal.

Võiks ju arvata, et Tartu teatridünastiast pärit Priidu on lapsest saati lavale pürginud. Ent see pole kaugelt nii. Lapserolle talle küll pakuti, kuid lavale ta ei kibelenud. Lavasära ei tundunud alatasa teatris paarutanud poisile teab mis põnevana. Teda paelus hoopistükkis lavatagune maailm. „Minu koht oli Vanemuise suures majas lava kõrval, kus on etenduse juhi pult,“ on Priidul selgelt meeles. „Lavaportaali ja puldi vahel on ühe tooli jagu ruumi – sealt vaatasin etendusi ja sealt tuligi armastus lavataguse maailma vastu.“

Hiiglaslikus kolmežanriteatris nägi poiss kõike. Ballette, operette, oopereid ja draamalavastusi. Vaatas neid kõiki suuril ja põnevust täis silmil ning otsustas, et tahab saada lavameheks. „Selle ambitsiooni tõrjusid ära mu vanemad,“ muigab ta nüüd. „Ma enam seda vestlust ei mäleta, aga see on meeles, et väga tungivalt suunati mu huvi loomingulisemate tööde poole. Seda ju valguskunst on. Ning küllap oleks lavamehetöö mulle ka kitsaks jäänud.“

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?