AJUPESU MÕJUD | Oleg Samorodni: Venemaal tajutakse sõda meeldiva meelelahutusena, Euroopas pigem arvutimänguna
2014. aastal tajusid vähesed Krimmi ning osa Donetski ja Luganski oblastite okupeerimist Venemaa poolt kui pärast teise maailmasõja lõppu kehtestatud suhteliselt stabiilse maailmakorra kokkuvarisemise algust. Paljud arvasid, et see oli lihtsalt järjekordne piirkondlik konflikt – midagi järjekordse Kosovo sarnast –, aga need paljud eksisid.
Nüüd on õigem öelda, et suure ülemaailmse sõja lävel pole vaid Euroopa, vaid kogu maailm. Kas seda sõda on võimalik ära hoida? Jah, see on võimalik, sest loomu poolest ei kipu inimesed üksteist tapma. Aga miks siis sõjad masendava regulaarsuse ja monotoonsusega ikka ja jälle korduvad? Suured mõtlejad seletavad seda ilmselt mingite globaalsete mustritega, kuid ilmselt on igaühel meist oma seletus, mis põhineb meie enda elukogemusel.
Esimesed 12 aastat oma elust veetsin Kirde-Ukraina väikelinnas. Kasvasin üles sõjaväelase peres. Mäletan hästi, et tollal ei olnud kombeks teisest maailmasõjast, mida Nõukogude Liidus kutsuti Suureks Isamaasõjaks, entusiastlikes toonides rääkida. Üldiselt saigi 9. maist püha alles 1960. aastate keskel ja esimesed võidu 25. aastapäevale pühendatud suured pidustused peeti 1970. aastal.