Metsaveokijuht Sigrid liigutab masse: „Mõne palgi sisse mahuks kolm mind!“

Sageli pimedas metsas töötav Sigrid Illipe tõdeb, et tema töö meeldib talle. Sigrid ei pelga pimedust, raskeid masinaid ega lõputuid kilomeetreid. Ta puhkab vabal ajal ka metsas, armastab oma tööd ja tunneb, et iga palgikoorem räägib oma lugu. Täiskoormaga autot vaadates on tal hinges võimas tunne.

„Kellega ma metsas ikka räägin, räägin iseendaga ja mõtlen oma mõtteid. Mul on endaga nii tore!“ iseloomustab oma tööpäevi metsaveokiga töötav Sigrid Illipe. Keskmiselt läbib ta kolmsada-nelisada kilomeetrit päevas, tööpäeva alustab viie või kuue ajal. Sama autoga töötab tema paariline, nii kasutatakse üht autot kahe inimese tööaja jagu. Kuna Eestis valitseb pime aeg pool aastat, veedabki naine pikki päevi pimedas metsas. Kevadistel valgetel öödel on linnurahuaeg ja metsa ei langetada.

„Kask mängib ja vänderdab ja pole alati sirge. Siis on raske koorma otsi tasaseks saada. Okaspuupalgid on ilusti sirged, neid on kergem ilusaks ühtlaseks koormaks laduda,“ teab Sigrid. Luua metsanduskooli õpilasena töötab ta praktikandina metsaveoautoga. Vajaliku juhiloa sai ta autokoolist, Luual õpitu annab talle kutse. Korralik palgikoorem on ka silmale meeldiv vaadata. Sigrid ütleb, et täiskoormaga autot vaadates on võimas tunne hinges.