JUHTKIRI | Vesine ettevaatlikkus

Pea iga lapsevanem Eestis teab, et veekeskused mõjuvad pere noorematele nagu palderjan kassile. Täpselt sama hästi on teada seegi, et odav lõbu see pole – perega lustimise hind võib paremates kohtades küündida tipptunnil 60–70 euroni. Sinna juurde veel kohvikuarve, mõnel juhul ka baari oma…

Samal ajal on veemõnulate seis nii ja naa. Seni pikalt langenud majandus on alles äsja hakanud näitama tagasihoidlikke taastumise märke. Varasematel aastatel, kui oli veel lootust parematele aegadele, kerkis erinevaid spaalaadseid asutusi nagu seeni pärast vihma. Nüüd on aga siseturismi seis endiselt nigel ja konverentsiturism vähenenud. Samas suurenevad vee- ja elektriarved.

Kuidas kulusid kokku hoida? Turvalisuse ja järelevaatajate pealt? Seda ei tunnista avalikult ükski veekeskus. Pigem avatakse uksed vaid nädalavahetusel, koristaja käib veidi aeglasemalt, seebipudelid on tühjad, saunad jahedamad ja kliendi nina haistab õhus rohkem kloori (mis muutub mustust sidudes tuntavamaks).