EMO JÄRELAITAMISTUNNID | Jürgen Gansen: väikelapse luumurdu ära ei tuntud, öeldi lihtsalt: tulge jälle, kui üle ei lähe!

Erakorralise meditsiini osakondade ja traumapunktide ülekoormatud arstid süvendavad probleemi, mille lõksus nad ise on. Ebapädevad või väsinud arstid annavad valediagnoose ja -ravi ning lahenduseks pakuvad, et tuldagu lihtsalt uuesti EMOsse, kui patsiendi probleem ei lahene. Mismoodi peaks see haiglate koormust vähendama?

Käisime perega poolteist nädalat tagasi mängutoas. Vahetult enne lahkumist tegi peagi kaheaastaseks saav poeg batuudil oma jalale viga. Ta ei kukkunud kõrgelt, ei hüpanud. Tal kadus tasakaal ja jalg läks alt ära. Poiss nuttis, sest tal oli valus ning püsti ei tahtnud ka seista, sest küllap oli see veel valusam. Pöördusime kohe Tallinna lastehaigla EMOsse.

Esialgu tundsime rõõmu, sest midagi tõsist ei tuvastatud ja raviks öeldi lihtsalt kaks nädalat jalale puhkust. Poeg oli järgmistel päevadel võrdlemisi rõõmsameelne – napi rääkimisoskusega ei ole ta ülemäära palju kurtnud, vahel osutas jalale ja ütles „ai-ai“. Siiski jalale toetuda ei tahtnud, astuda julges vähe ning siis ka läbi pingutuse ja longates. Edaspidi liikus peamiselt põlvili – nagu aastake tagasi, kui kahel jalal kõndimine veel selge ei olnud.