Anne Veesaar: „Mul läks täitsa meelest ära, et mul on mingi kunstpuus. Mis kunstpuus, võta ennast kokku ja tantsi!“

„Kas tead, kui vana ma olen?“ päris näitleja Anne Veesaar (67), kui laulja Nele-Liis Vaiksoo teda rahvatantsutrenni kutsus. Nele-Liisi vastus oli kärme: „Mind ei huvita!“. Ei jäänudki Annel muud üle, kui Mullaketrajate tantsutrenni kohale minna. Tõrksal sammul. „Alustada vanuigi ja puusaproteesidega varustatult rahvatantsu õppimist – normaalne inimene nii ei tee,“ tõdeb Anne naerdes. „Varem polnud ma tantsupeost kunagi unistanud, aga trennide käigus hakkasin unistama küll. Kohe väga.“

Tõtt-öelda unistas ta kunagi ammu rahvatantsust küll. „Ma lapsena Valgas väga tahtsin, aga ma ei saanud rahvatantsuringi minna, sest pidin minema muusikakooli viiulit saagima,“ räägib ta. „Mul pole endal kunagi viiulit olnud, harjutasin kooliviiulil. Tänaseks on see kõik unustuse hõlma vajunud. Ega mul viiulimäng hästi välja tulnud. Õpetaja oli juba siis eakas mees ning ta tukkus tunnis, kui mina viiulit kraapisin.“

Pärast viiulit tuli klaver, aga rahvatantsu ei terendanud kusagilt. „Ning nüüd, vanuigi pääsesin ikkagi rahvatantsu juurde,“ muigab Anne, kes Nele-Liisi kutse peale mõistis üksnes imestada. „Mõtlesin, kas ta ikka mõtleb selgelt, kui mind rahvatantsutrenni kutsub. Mind?! Oleme olnud koos muusikalides „Tuhkatriinu“ ja „Tutvumiskuulutus“ ja ta ju teab, kuidas pidin tantsus järeleaitamistunde võtma, et mingi kolm sammu ära tantsida, ja ta kutsub mind rahvatantsurühma!“ Ent kuklas keerles teinegi mõte: „Järelikult, ta usub minusse, et ma olen veel võimeline õppima.“