KÜPROS: Aphrodite puudutus ei jäta kedagi külmaks

Küpros on lõhestatud maa: põhjapoolne osa kuulub Türgile, lõunaosas asub aga Küprose vabariik. Mina vallutasin Küprose lõunaosa. Kuigi see on Vahemere suuruselt kolmas saar, on eksimisvõimalus siin väike, sest iga natukese aja tagant tuleb vesi vastu. Vasakpoolne liiklus tundub algul küll veidi võõrana, aga sellega harjub kiiresti. Päikesel on võime muuta inimesed sõbralikumaks ja sestap on lõunamaades inimestel kogu aeg naeratus näol. Nii on see ka Küprosel.

Ükskõik, kuhu Küprosel pilgu pöörad, ikka vaatab vastu Aphrodite – küll seebikarpidel, vannilinadel, parfüümidest rääkimata. Ka iga-aastane ooperifestival kannab Aphrodite nime. Iga ajaloohuviline koolijüts peaks mäletama, et Aphrodite ehk ilu- ja armastusjumalanna sündis merevahust. Eriti hästi teab seda Kreeka koolilaps, sest afro tähendabki kreeka keeles merevahtu. Legendi järgi Petra Tou Romiou kalju juures merevahust ilujumalanna sündiski. Rand pole siin midagi erilist, kiviklibune nagu mujalgi Küprosel. Ometi meelitab see paik hordide viisi turiste, kes lainete vahtu ikka ja jälle oma käega katsuda tahavad. Mina ujusin lausa ümber selle kalju, ja seda vaid 14kraadises vees. Kuid usk jumalanna puudutusse oli niivõrd tugev, et vesi tundus lausa tulitav.

Vanad kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ning mõjutada inimeste elus ja looduses toimuvat. Need inimeste sarnased olendid jõid vaid nektarit ja sõid ambroosiat ehk Kreeka mütoloogias surematuks tegevat jumalate toitu. Praegugi hakkab tänavapildis silma palju neidusid, kes püüavad moel või teisel Aphroditega samastuda.