„Tegin emale pai... ja ta põsk oli külm nagu kivi…“
„Matused. Ema kirst oli avatud ja meile öeldi, et minge tehke emale pai. Minu mälestustes oli ema soe ja pehme. Aga kui puudutasin ema põske, oli see külm ja kõva nagu kivi. See oli šokk. Ja see tunne on mul siiamaani meeles,“ räägib üheksa-aastaselt ema kaotanud Kertriin Petrov (43). Allasurutud lein jättis Kertriini psüühikale jälje aastakümneteks. Ta oli kogu aeg ärevuses, pulss laes, kartis elu, ei osanud unistada, ja arvas, et elu ongi selline.
1991. aasta suvevaheajal oli Kertriin oma poolteist aastat vanema ja sama palju noorema õega vanaema juures.
Ühel päeval kuulsid lapsed, et isa oli sattunud autoavariisse – laupkokkupõrge rekaga, mille roolis oli purjus mees. „Sel avariipäeval nägime isa, kellel oli käsi kinni seotud, aga keegi ei öelnud meile, et ka ema oli autos olnud,“ meenutab Kertriin päeva, mis tema lapsepõlve pea peale pööras.