JULGUS ÖELDA „EI“ | Ametiühingud: õiguse otsustada, kust jookseb töötaja vabatahtlikkuse piir, annab seadus

Varasema juristikarjääri jooksul on minult ikka aeg-ajalt küsitud, kas töötajal on õigus öelda ülemusele „ei“. Oleme ju nii harjunud, et töö on töö – lähed kohale, teed ära, mis vaja ja kuu alguses saad oma palga. Aga elu pole alati nii lihtne, tuleb ette olukordi, kus töötajal on täiesti seaduslik õigus öelda: „Aitäh, ma keeldun.“

See ei tähenda, et ta on oled või eirab korraldust: kui kontoris on suvel nii palav, et pea käib ringi, kui masinatel puuduvad turvapiirded või kui oled puhkusel, siis sa ei peagi töötama. Ka siis, kui keegi saadetakse tegema midagi, mille jaoks puuduvad oskused või koolitus, on täielik õigus lausuda: „Ei“. Ja see õigus on seadusega kaitstud.

Kõige rohkem vabatahtlikku tööd tehakse Eestis omaenda tööandjale. Iga kord, kui töötatakse üle oma ametliku tööaja, ilma et oleks enne ületundides kokku lepitud, teeb töötaja tööd justkui heast südamest – tasuta. Tööandjal on küll kohustus maksta ületundide eest poolteist korda rohkem palka või anda vastu vaba aega, aga seda ainult siis, kui eelnev kokkulepe on olemas.