MINU LAULUPEOD | Siiri Laidla: Suur Tunne nööris kõri ja silma tuli heldimuspisar

Olen sündinud, kasvanud ja siiani elanud Tartus, laulupeo hällis. Ainuüksi see fakt teeb mind selle suure sündmuse osaliseks, olgu siis otse või kaudselt. Meenub palju mälestusi. Keskendun neile kordadele, mil õnnestus ka endal laulupidudel kaasa laulda.

Tähtvere laululava valmis aastal 1965, esialgu ilma uhke kaareta. Ei tea, mitmes pidu see oli, aga mäletan, et silkasin rongkäigu pealtvaatajana oma kooli lauljatega kaasa. Kuni keegi kutsus mind kolonni kaasa marssima. Läksingi ja leidsin end korraga rahvamassis trepil seismas, ei saanud edasi ega tagasi, juba tõstis dirigent käed ning kõlas esimene laul. Kuidagi pääsesin sealt minema, kaasas üks rubla, mille kulutasin eskimojäätistele. Sõin vist viis jäätist ära. Toonasel lapsel oli vabadus üksi ringi liikuda, igatahes mu vanemaid laulupeol kaasas polnud.

Aastal 1972 õnnestus meie kooli lastekooril III koolinoorte peole pääseda. Juba siis oli kõva konkurss ja ettelaulmine. Mõned laulud on siiani meeles, need ilusamad: „Kus Põhjalahe kohiseb“, „Tere, päike!“, ka „Maailma demokraatliku noorsoo hümn“. Isegi üks venekeelne laul kummitab meeltes – „Head ööd!“ ehk „Spokoinõi notši, lager naš“. Nüüd neid vanu laule netist otsides nägin, et kooriliigid pidid ikka jube palju n-ö leninlikku sülti laulma: „Lenini lipp“, „Alati valmis“, „Laul kodumaast“ jne. Teisiti ei saanud. Tuli valitseva võimu kintsu kaapida.