LAULUPIDU 70 AASTAT TAGASI | Toivo Tootsen: ööbisime kesklinna koolimajas, kuid magasime õlgedel

Selle suve üks helgemaid hetki oli minu jaoks, kui laulupeotuli jõudis Rõugesse Eesti Ema samba juurde. Tule võttis vastu meie praegune armas lauluema Mari Kalkun. Sellest tulest süüdati küünal Eesti Emale, aga laulupeotulest süüdatud tuli viidi ka Rõuge legendaarse lauluõpetaja Heli Teppo ja sama tuntud rahvatantsujuhi Karin Laine kalmudele. Tuli ise oli aga kutse: tulge siit Ööbikuoru serva pealt laulupeole!

Mina käisin oma elu esimesel laulupeol 70 aastat tagasi. Seda tänu sellele, et Rõuge seitsmeklassilisse kooli oli mõni aasta varem tulnud noor kehalise kasvatuse ja laulmise õpetaja Heli Kütt, kes varsti abiellus kohaliku autojuhiga ja sai nimeks Heli Teppo. Heli oli nii entusiastlik lauluõpetaja, et meie koolis laulsidki kõik õpilased. Algul mudilaskooris, siis lastekooris. Nii minagi.

1954/55 õppeaastal olin viiendas klassis, mudilaskoorist üle läinud lastekoori ja laulupeo laule õppisime terve talve. Mäletan, et laulud olid trükitud õhukesse vihikukesse. Kõigepealt hümnid ja edasi laulud – nootide ja sõnadega. Siiani on meeles „Noorte mitšurinlaste marss“ oma reipa rütmi, nakatava viisi ja hoogsa tekstiga: „Meid kutsub kevad, kutsub tee ja süda loodusesse kipub...“ Ja refrään! „Nii koos on lõbus minna mööda pikka kevadteed. Jäänud selja taha linnad, sõber loodus ootab ees.“