JUHTKIRI | Laulu- või virisemispidu?

Laulupeo saabudes on aeg ühtlasi meenutada, mis on laulupidudel aja jooksul muutunud. Viimastelgi aastakümnetel on põhjalikult muutunud näiteks teleülekannete kvaliteet, aga ka logistika. Kirjamees Toivo Tootsen meenutab, et kui tema 70 aasta eest oma esimesel laulupeol käis, vedas rongi Võrust Tallinna auruvedur ja see sõitis terve öö, õhtust hommikuni. Kadriorust edasi tuli lauluväljakule minna jala. Jah, muutused on olnud kiired – piltlikult öeldes ei olegi aeg, kui Väägvere koor käis vankritega laulupeol, nagu Ultima Thule laulis, veel nii kauges minevikus, et keegi seda enam ei mäletaks!

Palju kõneainet andnud piletipuudust endistel aegadel ei tuntud. Kibestunumad vandenõuteoreetikud kurdavad koguni veebi vahendusel, et laulupeost tahetakse (muidugi meie valitseva kliki niiditõmbamisel!) teha mingit eliidi üritust, kuhu lihtrahval enam asja ei ole. Tõesti-tõesti, ühel meie ajaloo tipphetkel 1988. aastal, üritusel „Eestimaa laul“, mahtus lauluväljakule väidetavalt 300 000 inimest, nüüd lõppkontserdile ainult 58 000 (pluss lauljad ja muud asjamehed) – kuidas tol ajal sai, aga enam ei saa?

Aga ehk on asi selles, et tollal kaalus vabaduse- ja ühtsuseihalus kõik ebamugavused üles? Tänapäeval ilmub välja üha rohkem virisejaid, et küll trügitakse ja keegi astus jala peale, küll on toidujärjekorrad pikad, küll ei saa piisavalt kiiresti pissile. Mis siis korraldajatel muud üle jääbki, kui rahulolematute soovidele vastu tulla.