Juhtkiri | Inimjaht elatisvõlglastele alaku?

„Riik peaks elatise väljanõudmise koorma ikka enda peale võtma. Meil on ju olemas inforegistrid, väga hästi saab võlgnike elu põrguks teha!” sõnas 2013. aastal sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. Vaid mõni aasta hiljem allkirjastas Tsahkna, nüüd juba sotsiaalkaitseminister, perehüvitise seaduse eelnõu, mis lubab rongavanemate elu juba järgmisel kuul tõepoolest raskeks teha.

Elatisvõlgnike pitsitamisele ühe Euroopa karmima seadusega annab alust statistika – üle 8000 elatise maksmisest hoidujat, peaaegu 15 miljonit lasteni jõudmata eurot. Kuna olukord on aastatega vaid halvenenud, siis on kiiduväärt, et riik on lõpuks mõistnud vajadust laste eest jõulisemalt seista ja neile ka rahalist tuge pakkuda – sada eurot kuus riigi elatisabi nii kohtumenetluse ajal kui ka siis, kui nelja kuuga pole kohtutäituril õnnestunud võlgnikult raha välja nõuda. See aitab lapse heaolule oluliselt rohkem kaasa kui kohtuotsus, mida võlgnik täita ei taha või pole selleks suuteline. See aga ei tähenda, et riik võtaks maksmiskohustuse enda kaela – karistusmeetmed, nagu kord aastas elatisvõlgniku eluruumide puistamine kohtutäituri poolt ja võimalus igaühel riigi veebilehel uurida, kas tema tuttav on elatisvõlglane, rääkimata maksmisest kõrvalhoidujate vangipanekust, saadavad signaali, et lapsele elatisraha maksmata jätmisel on tõsised tagajärjed.