×
Arvamus | Kommentaar

Katrin Laur | Vaikne vaenulikkus Brüsseli tänavatel

19
Katrin Laur, režissöör, 29. märts 2016

Ma olen elus ühe korra Brüsselis käinud. See oli 2012. aasta sügisel, kui meie teaduskond Kölni meediakunsti ülikoolist korraldas nädalalõpuks väljasõidu Euroopa pealinna. Brüsselisse jõudsime hilisel reede õhtul, kui väljas oli juba pime. Viisime kotid hotelli ja läksime sööma. Selle linna poliitilise “geto“ elanikud elavad samasugust elu nagu meie sel nädalavahetusel: pikad päevad büroodes ja õhtusöök mõnes heas kesklinna restoranis.

Pühapäeval asusime tagasi teele raudteejaama. Et ilm oli ilus ja teadjad ütlesid, et see on meie hotellist vaid jalutuskäigu kaugusel, siis läksimegi jala. Meid oli kümmekond – enamik naised. Võtsime oma ratastel nädalalõpukohvrid sappa ja vuristasime peatänavat mööda raudteejaama poole. Keegi Brüsselis varem käinu otsis mingit poodi, kust söögipoolist kaasa osta. Keerasime kõik oma kohvritega ühest kõrgest väravaalusest poodi otsivale kolleegile järele, järgmisesse siseõue, sealt edasi järgmisesse. Jõudsime välja paralleeltänavale, mis oli linnulennult ehk vaid paarsada meetrit eemal peatänavast, mis kesklinnast raudteejaama viis.

Kõnnitee oli lai ja iga maja ees olid väljas toolid ja lauad, tihedalt seatud, sest igas hoones oli teemaja. Kõik toolid olid hõivanud araabia mehed, kes istusid, jõid teed ja jälgisid meid vaikides. Tekkis tunne, nagu oleksime hetkega mõnda Põhja-Aafrika või Araabia poolsaare riiki sattunud. Pigem suurde igavasse, vaiksesse külla kui linna. Seal oleksid võõrad ehk siiski huvi äratanud? Siin oli tunda vaikset vaenulikkust – miks me siin oleme; kas me ei tea, et me ei peaks siin olema?

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?