Katrin Laur | Vaikne vaenulikkus Brüsseli tänavatel

Katrin Laur, režissöör, 29. märts 2016

Ma olen elus ühe korra Brüsselis käinud. See oli 2012. aasta sügisel, kui meie teaduskond Kölni meediakunsti ülikoolist korraldas nädalalõpuks väljasõidu Euroopa pealinna. Brüsselisse jõudsime hilisel reede õhtul, kui väljas oli juba pime. Viisime kotid hotelli ja läksime sööma. Selle linna poliitilise “geto“ elanikud elavad samasugust elu nagu meie sel nädalavahetusel: pikad päevad büroodes ja õhtusöök mõnes heas kesklinna restoranis.

Pühapäeval asusime tagasi teele raudteejaama. Et ilm oli ilus ja teadjad ütlesid, et see on meie hotellist vaid jalutuskäigu kaugusel, siis läksimegi jala. Meid oli kümmekond – enamik naised. Võtsime oma ratastel nädalalõpukohvrid sappa ja vuristasime peatänavat mööda raudteejaama poole. Keegi Brüsselis varem käinu otsis mingit poodi, kust söögipoolist kaasa osta. Keerasime kõik oma kohvritega ühest kõrgest väravaalusest poodi otsivale kolleegile järele, järgmisesse siseõue, sealt edasi järgmisesse. Jõudsime välja paralleeltänavale, mis oli linnulennult ehk vaid paarsada meetrit eemal peatänavast, mis kesklinnast raudteejaama viis.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?