Priit Aimla: "Kirjutama hakkasin Eesti Raadios. Lihtsalt harjutasin."

"Õnne ka viimaseks veerandsajaks!" kõlas humorist Priit Aimla suust aastakümneid tagasi. See lause on levinud nii jõudsalt, et kõlab praegugi peaaegu sidesõnana. Täna võiks seda kultusfraasi kasutada Aimla enda puhul, kes tähistab 75. sünnipäeva. Ta ise üksnes muigab. 

"Inimesel tuleb ikka mõni mõte pähe," lausub ta aastakümneid tagasi öeldud kalambuuri kohta. Vestluskoht on Kamikadze pubi Mustamäel. See pole Aimla lemmikpaik, ta käivat seal kord kuus. Sel lihtsal põhjusel, et koht on tema kodumaja kõrval. Tegelikult tahtis Aimla pärast Paide keskkooli lõpetamist hoopis Tartu ülikoolis füüsikat õppida. Tõesti, ta proovis eesti filoloogiassegi, aga ei saanud sisse. Kirjand vedas alt. Lõpuks oligi Aimla, õpetajate laps, teoreetilise füüsika tudeng. Tema isa oli Paide keskkooli direktor, ema matemaatikaõpetaja. Ehk oli ka loomulik, et reaalained passisid. Aga selle teoreetilise füüsikaga ei kulgenud Tartus kuigi libedalt. "Eks ma võtsin viina ja olin üliõpilane, kes eksamitest kehvemalt läbi sai," muigab Aimla. "Dekaan avaldas mulle kaastunnet ja siis võeti mind sõjaväkke. Nii see läks. Ega see kerge olnud." Esimese aasta veetis tulevane humorist seersandikoolis Orenburgis, teise Jośkar-Olas Marimaal. "Sel ajal ei kirjutanud ma midagi."