Seisukoht | Klassika on lahe

Kes ütles, et publik peab klassikalise muusika kontsertidel alati vaguralt paigal istuma? Käisin Estonias kuulamas orkestrit Baltic Sea Philharmonic, kus mängivad Kristjan Järvi juhatusel Läänemere-äärsete maade muusikud. Kui osa rahvast pärast mitut lisalugu aplodeerides püsti tõusis, krapsas püsti ka terve orkester ja hakkas mängima hoogsat iiripärast pala, dirigent publikule ette näitamas, mis rütmis kaasa plaksutada. Järvi laskus lavalt alla ja haaras järjepanu daame tantsima. Õhkkond läks õige vabaks, soliidselt riides kontserdiliste jalad tatsusid ja puusad õõtsusid. See lõpuvimka haaras kaasa kogu publiku, kellele tavaliselt on braavo! hüüdminegi paras julgustükk. Taoliste vimkadega võiks filharmoonikud kuulajaid sagedamini kostitada, sest teistmoodi elamus jääb tükiks ajaks meelde.

Klassikakontserte ei maksa aga üleüldse karta. Klassikaline muusika mõjub lõõgastavalt – teadlasedki on avastanud, et see langetab kuulajail stressihormooni kortisooli taset – ja selle nautimine ei nõua tohutuid taustateadmisi. Mis siis, kui heliteos varasemast tuttav ei ole. Pealegi, kui meie süvamuusika heliloojad on niivõrd silmapaistvad, tasuks neid ka kuulata. Kõnealuselgi õhtul oli kavas Arvo Pärdi teos.