Tiina Tuum | Mitte armastatud naine, vaid minu laste ema

Kui esimest korda ilmus eestlaste kõnepruuki väljend „minu laste ema“, siis tekitas see minus talumatut ebamugavustunnet. Sest kunagi ei öeldud seda väljendit armastuse ega austusega, vaid pigem põlguse, viha või pahameelega. Tavaliselt oli ütleja mees, kes elas endisest perest lahus ja oli vahel ka juba uue pere loonud.

Siis oleks tahtnud manitseda, et kuidas siis nii, lapsed ikkagi. Alaealised. Armastust ja hoolt vajavad. Nende kuuldes ei tohi. Ei saa ja ei või. Millegipärast ei öelnud ma seda kunagi välja. Ei ütlegi kunagi. Eestis peetakse teise pere siseasjadesse sekkumist kohatuks. Ega siin siis mingi Rootsi ole.