Juhtkiri | Pensionifondidele tuleb panna päitsed pähe

Ilmselt on üha rohkem neid, kes kiristavad jõuetus vihas hambaid oma kunagise otsuse peale liituda teise pensionisambaga. Soola veritsevale hingele raputab uuesti pankur Indrek Neivelti värske kriitika meil tegutsevate pensionifondide kohta. Et Neivelt võrdleb praegust inimese ja fondide suhet riikliku pärisorjusega, tundub küllap paljudele meist üsna räige, kuid järele mõeldes üha rohkem tõele vastav. Teine sammas on kohustuslik küll kõigile pärast 1983. aastal sündinuile, kuid palju oli ka vanemate aastakäikude inimesi, kes fondide pakkumiste õnge läksid ja lepingu ära tegid.

Esimene suurem pettumus oli siis, kui selgus, et teine sammas ei suurenda loodetavat pensioni, vaid selle võrra väheneb hoopis esimene sammas. Seda “pisiasja” pensionireformi väljatöötajad rõhutada ei armastanud. Praegu näib, nagu ka Neivelt rõhutab, et õigustatud ootused sambaga liitunute rahale on justkui seda raha keerutavatel fondidel, mitte aga sambaga liitunuil. Enamgi veel, fondid ei vastuta millegagi ka kehva kasvu või ka miinuse tootmise eest, sest riigi garanteeritud teenustasu kasseerivad nad meie arvelt sisse igal juhul. Ja kui me sellega rahul ei ole ning soovime raha soss-sepast fondi käest teise fondi tõsta, peame soss-sepale ühe protsendi oma rahast veel peale maksma. Et fondid soovivad meilt koorida maksimumi, on arusaadav. Kuid sootuks arusaamatu on see, et riik neil seda nii heldelt teha lubab. On mõttetu retooriliselt küsida – kelle huve peaks antud olukorras kaitsma riik? Küsida tuleb hoopis, miks riik oma inimeste huve kaitsta ei taha? Kui me maksame fondile teenustasudeks rohkem, kui me ise sealt teenime, siis kindlustame hoopis fondide töötajate ja omanike mõnusat äraelamist.