Viljar Voog | Veel kord volleintriigist

Peaaegu kolm nädalat tagasi kirjutasin ma, et võrkpallifinaalis puudub intriig, mis ajas vastavates ringkondades turri nii mõnedki suled. Persona non grataks mind ei kuulutatud, ent pilkenooli ja ka mõned karmimad sõnad pidin ära taluma. Sellele arvamusele järgnes koduse võrkpalliajaloo pikim finaalseeria, nii et uhkust alla neelates pean tõdema, et eksisin. Aga mitte väga palju!

Kuidas need seitse mängu siis lõpuks möödusid? Esimesed kaks kuulusid Pärnule 3:0 ja 3:1, järgmised kolm üheksa kuiva geimiga Selverile. Muidugi jutustasid kõik mängud oma loo – näiteks esimeses oli Pärnu kapten Andrus Raadik viimaste sekunditeni kinni 100protsendilises ründeresultatiivsuses ja edasipidi sai jälgida, kuidas suvepealinlaste mäng sõltub vigastuste poolt laastatud pingi pikkusest. Nagu ma ka eelmine kord väitsin, on need aga nüansid, mis pakuvad põnevust vaid tõelistele võrkpallifännidele. Kas tugitoolisportlane viitsiks istuda poolteist tundi teleri ees, et vaadata ühekülgset mängu puhtast huvist, kas Pärnu peab platsile saatma ka oma viimase terve vahetusmehe? Ei!