Juhtkiri | Kes päästaks üksikut saart?

Õhtuleht.ee, 24. mai 2016

Kõige hullem on põleng kesk vett, tundsid omal nahal Piirissaare elanikud, kui nädal tagasi tuli külas neli hoonet hävitas. Mustavad varemed esitavad omakorda rohkeid valusaid küsimusi. Kuidas kavatseb riik väikesaarte elanikke tulesurma eest kaitsta? Mis oleks saanud, kui Piirissaarel poleks olnud kohal kolme vabatahtlikku päästjat ja seda neljandat, kes Tartust öösel sündmuskohale ruttas? Kas räägiksime siis vaid kolmest mahapõlenud elamisest ja tuleroaks saanud vanausuliste palvemajast? Ja tänaksime  õnne, et inimohvrid jäid olemata?

Päästeameti sõnul reageeris kutseline päästekomando optimaalse aja jooksul. Ent on selgemast selgem, et Räpinast, Tartust või Värskast kohale sõitvad päästjad saavad heal juhul vaid tukke loputada, põlengu korral on oluline roll just kohapealsetel päästjatel. Selle rolliga kaasnevat vastutust on Piirissaare kohalikud olnud valmis ka võtma – neljandik saarlastest on koolitatud vabatahtlikeks päästjateks. Ent kutseliste päästjate püsivalt koha peal hoidmine käib riigile üle jõu ja pole saja elanikuga saare puhul ehk otstarbekaski. Vallale endale poleks aga kahe aastaeelarve suurune kulu ilmselgelt jõukohane. Miks pole riik pakkunud rohkem tuge, et tagada, et igal saare elanikul oleks vähemalt teadmine, kuidas tulekahju korral toimida? Viimane suurem päästeõppus peeti Piirissaarel kuus aastat tagasi. Kaks aastat hiljem põles sealsamas maha kaks majapidamist. Ainult päästetehnikast ei piisa, kui inimesed ei oska seda õigesti kasutada. Kui vabatahtlikele makstaks ka valvetasu, võiks see tagada, et pensionäride saarel oleks õnnetuse korral vähemalt mõni täisjõus päästja appi tõttamas.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?