Repliik | Hüvasti, marsa?

Lauri Birkan, ajakirjanik, 26. mai 2016

Marsruuttaksod, rahvakeeli ka marsad, on aastakümnetega saanud liikluskultuuri lahutamatuks osaks, olles klassikalisest taksost odavamad, kuid bussist kiiremad. Vahest kõige meeldivamaks tegi marsasõidu just taksole omane peatumise tava – marsaga sõites võis millal iganes peatust paluda, samamoodi võis seda ka ükskõik kus kätt tõstes peatada. Tubli ajavõidu muu ühistranspordiga võrreldes tingis seegi, et erinevalt klassikalisest liinibussist puudus marsal kohustus alati igas bussipeatuses peatuda. Asendamatuks abiliseks sai marsa ka lõunasel ajal liikudes, mil rongi sõiduplaanis enamasti auk haigutas.

Kuid aastat kümme tagasi hakati peatuma vaid bussipeatustes. Nüüd peatuvad nad vaid ainult teatud bussipeatustes – mitte enam kõigis neis, mis tee peale jäävad. Olin tunnistajaks intsidendile, kus Keilast Tallinna sõitnud klient palus Rahvusraamatukogu juures Tõnismäe trollipeatuses peatust ja marsajuht rehmas vastu, et enne lõpp-peatust enam ühtegi peatust ette nähtud pole.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?