Juhtkiri | No tänan – ei!

Juhtum, mille käigus teatrijuht Tiit Ojasoo tõukas naiskolleegi lumehange, on nüüdseks pannud veerema lumepalli, mis enam ei näi peatuvat. Esmalt tuleb selgelt öelda, et kätele voli andmist ja füüsilist vägivalda ei saa millegagi õigustada. Kas aga piisab vaid sellest, kui kannatanu on oma saatusega leppinud, Tiit Ojasoo väljendanud kahetsust ja teatri nõukogu (kes on juhtunut mitu kuud avalikkuse eest varjul hoidnud) seadnud Ojasoo teatris jätkamise tingimuseks psühholoogilise nõustamise programmi läbimise, et juhtum kalevi alla lükata?

Laine Randjärv (kes pidi kultuuriminister Laine Jänesena taluma NO teatri etendust “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”) on juba rääkinud usalduse kadumisest ka teatri nõukogu vastu, kes eksministri hinnangul on juhtunule ebaadekvaatselt reageerinud. Muidu ühiskonna valupunkte kiirelt ja halastamatult rambivalgusesse seadnud teatrist endast pole tulnud kommentaariks piuksugi, rääkimata näidendi „Naisepeks teatris NO 99“ erakorralisest ettelugemisest meediale ja hoolega valitud publikule. Kas eksperimentaalteater on surnud ja laiali saadetud?