Jürgen Rooste | Verepuhtus ja pedepropaganda?
Jürgen Rooste, armastatud poeet, 2. juuli 2016
Kaks purjus kiilakat tee pääl. Tule, hakkame jooki panema, ütlevad. Me oleme natsid, ütlevad. Hail Hitler, ütlevad. Ma ütlen vastu, et ma pole üldse nats. Nemad: „A sa oled lahe vend.“ Hetkeks tulevad meelde 1990ndad, kui natsidega sai jumala hästi rääkida, nad ei vihand otse kedagi, neegritki mitte, ja lugesid noidsamu raamatuid, mis megi, ja üldse.
Kodus peegli ees sain aru: kiilakas päänupp, must maika, tossud, selle kõige kohal saksa sõjaväesärk, lipud õlgadel. Nojah, kust nad olekski pidand mind ära tundma. Vastik tolerastik nagu ma olen. Rahva rinnal verd imev madu. Ja mul oli enda arust hetkeks inimlik kontakt.