ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 8. osa

Hommikul kohvi valmistades imestas Kristjan, kui rahulik on tema tütar. Teismeline, kes oli hiljuti kalmistul laiba otsa komistanud, näppis, hammustamata juustusai hajameelselt käes, oma telefoni. Kui tüdruk aru sai, et pole zombiks muutunud nagu "Elavates surnutes", oli ta kohe rahunenud ja käitus nüüd nii, nagu poleks midagi juhtunudki. Kristjan mäletas vist küll igavesti oma esimest laipa. See oli noor naine, surnuks pussitatud. Ta mäletas, et laiba silmad olid pärani ja vaatasid talle justkui paluvalt otsa. Mõnikord nägi ta seda unes. Tema lapsepõlvesuved olid teistsugused – heinategu, kassipojad, õngitsemine. Kõige jubedam asi, mida ta telekast nägi, oli "Nõiakivi" Kivinõid.

Kristjan lõpetas oma kohvi ja läks terrassile. Ta tundis kõhus magusat igatsust. Tal pidi ikkagi puhkus olema. Täna oli ilm selge, tõotas palavust. Ta jalutas ringutades mere äärde ja oleks äärepealt rästikule peale astunud. Meri ei haisenud siin nii, nagu linnakodu lähedal Meriväljal. Ta kääris püksisääred üles ja astus vette. Liigutas jahedas meremudas mõnuga varbaid. Otsis silmadega Soome laevu ja taipas siis, et pole ju Tallinnas. Siin võib parimal juhul mõne kalamehe paati näha.