ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 14. osa

Kristjani tütar mossitas. Ta oli oma telefonist jälle ilma jäänud. "Jäta ükskord! Õues on mänge küll," mühatas Kristjan tüdinult. "Miks ma ei või lihtsalt linna tagasi minna?" pahurdas tüdruk. "Ära hakka jälle jahuma mingist kummikeksust. Christelle ema ei lubagi meil seda mängida. Muidu kukume ennast puruks."

Kristjan ohkas. Ta ei mõistnud lapsevanemaid, kes hoidsid oma võsukesi nagu vati sees ega lubanud neil kukkuda ja haiget saada. Elu ei jäta oma hoope andmata ja parem oleks selleks valmis olla. Tema oli paar korda lasknud Liisil haiget saada, kuigi oleks saanud seda takistada. Ta mõtles veel ühele ebameeldivale asjale: millal tuleks tüdrukule rääkida, et nad emaga kolivad varsti lahku? Nad olid esialgu otsustanud selle jutuga Kristjani puhkuse lõpuni venitada. Liis oli nüüd juba küllalt vana, et aru saada, aga Kristjan kahtles, kas Liis üldse üritaks. Teismeliste maailm on mustvalge. Mõte lapse usalduse kaotusest oli Kristjanile talumatu. Teisest küljest teadis ta, et jääb iga päev aina vanemaks ning kogu elu, mis on veel alles jäänud, uhab temast mööda. Ta mõtles Jaanile, kes oli juba alla andnud ja mandus tasapisi.